Ermo Leuska: Minu salarelvaks on tume šokolaad


ERMO LEUSKA: „Tahaksin arendada vastukaalu USA-le ja Aasiale, kes on biotehnoloogias hetkel maailmas juhtivad jõud. Euroopa on natuke maha jäänud.“

Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogiainstituudi magistrant Ermo Leuska (36) armastab kõige rohkem töötada öösel. „Päevavalgus sunnib meid sellesse rütmi, mida ühiskond peale surub, ja eks me olemegi mõnes mõttes kariloomad – hommikul päike tõuseb ja kari läheb liikvele –, kuid kui sa suudad end panna tööle üksi, siis on tulemus hoopis teine; siis sünnivad suuremad vastused. Ma olen näinud, et avatud kontor võib olla tohutult ebaefektiivne.“

On juhtunud, et Leuska päevarütm mingil olulisel katsete tegemise perioodil või muude töiste kohustuste tõttu sootuks paigast läheb. „Minu rekord on olnud olla 56 tundi järjest üleval, aga siis olin lõpuks küll üsna robot valmis.“ Öötööd ei soovita Leuska kellelegi kas või juba põhjusel, et „ülekaal tekib magamata öödest hästi kiiresti; ainevahetusele ei mõju see sugugi hästi. Mu enda salarelv on selliste öötööde ajal tume šokolaad, mis on ühtpidi kasulik, kuid kui organism kogu seda energiat siiski ära kasutada ei suuda, pannakse see kõik rasvana tallele.“

Omas tempos on Leuska teinud asju ka suuremas plaanis. Näiteks ülikooliõpingud jäid vahepeal pikemaks ajaks pooleli, sest tarvidus noore perepeana ettevõtluses raha teenida oli põletavam. Ühel hetkel tundis Leuska siiski selgelt vajadust akadeemilistesse sfääridesse tagasi minna. 2016. aastal sai eksternina edukalt kaitstud bakalaureusetöö ning nüüd „vaat et noores keskeas“ edeneb hoogsalt magistriõpe – peale kolme B on kõik hinded olnud siiani A-d ehk suurepärased.

Leuska suudab oma armastatud geeniteadusest rääkida väga intensiivselt. Näiteks rakkude tsütoplasmas peituva ribosoomi ülesehitust kirjeldades haaravad ta käed õhus midagi vähemalt melonisuurust ja hoogu minnes muudkui hüpitavad ja mudivad seda nähtamatut palli, mis on tegelikult nii tilluke, et seda pole näha isegi tavalise 2000 korda suurendava valgusmikroskoobi all. Elektronimikroskoobi abil siiski on ja seetõttu saab Leuska kirjeldada, et tegelikult on ribosoom „justkui pisike õmblusmasin: ühelt poolt paned materjali sisse ja teiselt poolt tuleb välja valmistoodang.“ Ja toodanguks, mida ribosoom DNA-lt saadud juhiste põhjal „kokku õmbleb“, on kümnetest eri aminohapetest koosnevad valgud. Elu ise.

Mis Leuskat kõige enam huvitab, on selle „õmblusmasina“ üks osa, peptidüültransferaasne tsenter. Mis hakkab juhtuma siis, kui sealt „molekulaarsete kääridega“ mõned „mutrikesed“ eemaldada ja siis jälle ükshaaval tagasi panna? Kas „toodang“ läheb paremaks või jookseb masin sootuks kinni ? „Seda pole maailmas kunagi tehtud,“ kõneleb Leuska E. coli bakterite ehk kõige tavalisemate soolekepikestega tehtavatest katsetest elevalt ja on pealtnäha täiesti unustanud suure mahlajoogi, mida meie kohtumispaigaks olevas Kalamaja hipsterrestoranis Ülo serveeritakse hiiglasuurest makaronist kõrrega.

„Kui suur oht on niimoodi luua monstrum?“ pärin geeniteadusest mitte midagi teadva, kuid siiski vastutustundlik olla otsustanud kodaniku valvsusega.  

„Meie katse puhul seda tõenäosust ei ole, sest manipuleeritud soolekepikese rakkudel on pooldumisaeg 100 minutit, metsikul variandil aga 20 minutit. Piltlikult öeldes: kui lased loomaaialooma metsa lahti, siis söödaks tal toit eest ära; tal puudub arsenal, millega hakkama saada.“ Kuid neid teadmisi, mida bakterite pealt ammutatakse, saab edukalt kanda üle ka kõrgematele organismidele, teoorias tõsiste haiguste ravini välja. „Vähirakk tahab kasvada-kasvada-kasvada ja selleks on tal vaja toota valku. Kui me suudame teda väga spetsiifiliselt pidurdada, siis võib sellest vähiravis kasu olla.“

Eksperimendist, mille tegemises Leuska tudengina osales, on avaldanud juba artikli ka väga mainekas teadusajakiri Nature Communications.

Ning siis lööb Ermo tuka püsti ja kehastub ajastukohases rockabilly-riietuses koos oma bändiga mängima hoopis Ameerika 50ndate ja 60ndate parimaid palu rokenrollist kantrini. Sest ta on ka muusik, on muusikat võrdselt keemia ja füüsikaga armastanud lapsest saati. Või siis hoopis paneb lipsu kaela ja esitab tantsulugusid mõne õnneliku noorpaari pulmas. Neid pulmapidusid, kus ta „mitme jumala teenrina“ mänginud on, on olnud küll „umbes tuhat“, kuid ise ta veel abielus pole. „Meil on selline perekondlik otsus, et abiellume siis, kui lapsed on juba piisavalt suured, et ka peost osa võtta saavad.“

Kõik omal ajal.

5 KÜSIMUST

LINN VÕI MAA: „Nooruses linn, vanemast peast maa.“

KASS VÕI KOER: „Koer!“

VALGE VÕI  PUNANE: (Pikk vaikus) „Mul assotsieerub see valik bioloogiaga, sest öeldakse, et valge bioloogia toimub laboris ja punane on meditsiiniteema. Ma valiksin roosa.“

TEE VÕI KOHV: „Tänapäeval tee, sest ma olen tohutu kohviarmastaja ja ei oska kohviga piiri pidada.“

VASAK VÕI PAREM: „Vasak – ma olen vasakukäeline.“


Posted in Stipendiaat
Toeta Fondi
Tamkivi reaalteaduste fond ootab teie toetusi pangaülekandega või kasutades PayPali, levinud pangakaarte või Bitcoine.
Annetused on maksuvabad.
Telli uudised
Kui soovid end kursis hoida fondi tegemistega, telli uudiskiri siit