Aleksandr Zakirov: Mu unistus on parandada seljaajukahjustustega inimeste elu.

Neuroteadlane Aleksandr tahab parandada saatusekaaslaste elu

„Lihtsatest asjadest on mul kergem rääkida eesti keeles, oma erialast aga inglise keeles,“ ütleb raske saatuselöögi kiuste Glasgow’ ülikoolis magistriõpinguid jätkav Aleksandr Zakirov (25).

Te lõpetasite Kohtla-Järvel asuva Järve vene gümnaasiumi kuldmedaliga. Kas mõni neli ähvardas ka tunnistusele tulla?

Ei, ma ikka planeerisin enne päris kõvasti, et peavad tulema kõik viied, kui tahan kuldmedalit. See oli minu jaoks päris suur saavutus. Kuigi ega kuldmedal ei tähenda, et keegi oleks tark – võib-olla ainult seda, et oled töökas.

Mis oli teie lemmikaineks?

Ma arvan, et bioloogia või keemia.

Neuroteadused, mida õpite Glasgow’s, võtavad need kaks valdkonda üsna hästi kokku. Mitu aastat veel diplomini on jäänud?

Praegu on käsil neljas aasta viiest ja järgmisel aastal peaksin saama magistrikraadi. Käesoleval aastal olen aga üldse praktikal Leedsis – uurime siin rottide peal seda, mismoodi elektriline stimulatsioon, ravimid ja trenn nende seljaaju regeneratsioonile kaasa aitavad. See on päris paljutõotav – on näiteks rotte, kes ei saa algul üldse liigutada oma tagakäppasid, kuid pärast protseduure saavad juba ilusti kõndida ja isegi tagajalgadel seista.

Kuidas rotid teile meeldivad?

Jah, meeldivad – laborirotid on valged, puhtad ja armsad, punaste silmadega. Ja ka väga targad, tuleb öelda. Kui võrrelda hiirtega, siis on vahe eriti muljetavaldav.

Aga kui võrrelda Leedsi ja Glasgow’d?

Mõlemad on kenad ja rohelised linnad ning mitte liiga suured ja mürarikkad nagu näiteks London. Ainus vahe on selles, kuidas ma ütleksingi… Glasgow’s on rohkem prügi tänaval. Ja seal on ka hulk imelikke toite, näiteks õlis praetud Snickers. See kõlab nii vastikult, et ma pole isegi proovinud.

Kui lihtne oli tasuta õpingutega programmi pääseda?

See oli väga competitive (võistluslik – Aut.), aga mul kuidagi vedas. Kandideerisid muidugi väga paljud, kuid valiti kümme inimest – esiteks peavad olema väga head hinded ning teiseks tuleb läbida intervjuu kahe lektoriga. Tähtsad on tulevikuplaanid ja motivatsioon, sest eelistatakse inimesi, kes ei taha saada magistrikraadi ainult sellepärast, et see olemas oleks.

Ja millised on teie tulevikuplaanid?

Plaan on lõpetada ülikool, aga pärast seda on päris suur küsimus, kas minna tööle või jätkata õpinguid juba doktorikraadi nimel. Ma pole tõtt-öelda veel kindel selleski, kas tahan jääda siia, minna kuhugi mujale või Eestisse tagasi tulla.

Kui ma vaatan invaliidi perspektiivist – ma liigun ratastoolis –, siis ratastooliinimesel on Suurbritannias siiski palju lihtsam: igale poole on ligipääs, kõikjal saab kasutada ka ühistransporti ning ka ülikoolis liigub ringi palju ratastoolis inimesi. Eestis see kahjuks ei ole nii tore, sest isegi Tallinnas, vähemasti väljaspool kaubanduskeskusi, on peaaegu võimatu leida kohvikut, kuhu ratastooliga minna saaks.

Hiljuti oli situatsioon, kus plaanisin Tallinnas kohtuda oma sõpradega ja helistasin kohvikusse ette, et uurida, kas neil on ratastooliga ligipääsemine võimalik. Öeldi, et muidugi on, palun tulge kohale. Lähen kohale ja näen, et seal on mitu astet, mis viivad saali, ning tualetti ka ratastooliga ei mahu. Inimesed ei saa kahjuks aru, mida see tähendab, kui oled ratastoolis.

Kuidas juhtus, et te ratastooli sattusite? 

Juhtus see kõik ühe sekundi jooksul 2013. aasta augustis. Otsustasin, et tahan suvel tulla üheks kuuks Eestisse, et näha oma sõpru ja perekonda, ning siis sõpradega mõtlesimegi minna ja veidike adrenaliini teha, just nagu lapsepõlves. Läksime järve äärde ja hakkasime trampliinilt vette hüppama. Mitu korda ma juba jõudsin ka hüpata, mis oli väga tore, aga siis võtsin sisse suure hoo ja hüppasin, nagu mulle tundus, hästi kaugele. Kuid see oli illusioon, sest tegelikult maandusin ma päris lähedale, kus ei olnud väga sügav. Lendasin peaga vastu põhja ja käis üks „kraks“. Tundsin kohe, et mu keha enam ei liigu, et ma ei saa liigutada käsi ega jalgu ja hakkan uppuma. Sõbrad olid rannal ja ootasid, et ma veest välja tuleks ning muidugi ma üritasin kutsuda neid appi – „Ma upun, ma upun, palun aidake!“ –, aga kuna olin nägupidi vees ja pead tõsta ei saanud, siis nad arvasid, et ma lollitan.

See kõik kestis ehk kokku 30 sekundit, aga mulle näis see nagu igavik.

Lõpuks üks sõber tuli aitama ja küsis, mis juhtus. Kuna õpin neuroteadusi, siis ütlesin kohe, et olen kaela katki teinud. Palusin, et kiirabi mind Tartusse viiks ja hommikul tehti seal operatsioon. Siis tegelesin kaks aastat ainult rehabilitatsiooniga.

Praegu olen ma üsna heas seisundis oma trauma kohta – hoian ilusti pead – ja suhteliselt tugev võrreldes teiste samasse olukorda sattunutega. Mul on väga tugevad käed, kuigi sõrmed näiteks ei liigu ja rinnast allapoole ei tunne ma mitte midagi.

Kui lihtne teil on arvutiga töötada või kas või süüa teha?

Arvutiga kirjutada ma saan, kuigi aeglasemalt kui terved inimesed, ja põhimõtteliselt saan hakkama isegi nõude pesemisega. Kuid kõik see võtab mul lihtsalt palju rohkem aega. Hetkel elan koos oma tüdruksõbraga, kes meile mõlemale süüa teeb – ta kolis augusti alguses minuga siia Leedsi. Üksinda elada oleks ikka päris palju raskem.

On teie tüdruksõber venelanna, eestlanna või šotlanna? 

Eestlanna ja ametilt füsioterapeut. Saime tuttavaks siis, kui ma Haapsalus rehabilitatsiooniprogrammi läbisin.

Milliseid paranemisvõimalusi endal neuroteadlasena näete olevat?

Siin ei ole mingit saladust, et imet juhtuda ei saa: võimalus, et midagi veel spontaanselt paremaks läheb, on väga väike, võib-olla protsent. Ma olen sellega kuidagi leppinud juba. Ainus lootus oleks regenereerida seljaaju ja võib-olla aastate pärast on see ka võimalik. Tüvirakud on selles küsimuses väga perspektiivne valdkond ja üks potentsiaalsetest võimalustest, kuid siiamaani ei ole leitud funktsionaalset lahendust.

Muidugi on mu unistus neuroteadlasena leida võimalus seljaajukahjustustega inimeste elu parandamiseks. Kui rääkida spetsiifilisemalt, siis hästi palju tööd on suunatud sellele, et ratastoolis inimesed jälle kõndida saaks, kuid see pole tegelikult prioriteet. Esmatähtis on hoopis käefunktsiooni parandamine ning kas või see, et sellises olukorras inimesed saaksid taas kontrollida oma soolt ja põit.

Kui enne õnnetust oli mu jaoks päris suur peavalu, et millele fokuseerida, siis nüüd olen mõelnud, et minu kui teadlase jaoks võibki olla potentsiaalne valdkond just nende probleemide lahendamisele keskendumine.

Olete te optimist?

Oh, ma olen kõige suurem optimist, keda te teate!

Ida või lääs?

Lääs.

Rand või mets?

Mets.

Milline aeg päevast teile meeldib?

Hommik.

Mida muudaksite Eestis?

Sotsiaal- ja meditsiiniteenuste struktuur peaks olema läbipaistvam, et puudega inimesed oleksid teadlikumad kõigist teenustest ja võimalustest. Ning kõik avalikud asutused ja toidukohad peaks olema ligipääsetavad ka ratastoolis.

Õun või apelsin?

Apelsin.

Ruudud või triibud?

Ruudud.

Mis on teie moto?

Never have plans for the future as you never know how things will turn out. (“Ma ei tee tulevikuplaane, sest kunagi ei või teada, kuidas asjad lähevad.”)

 

Posted in Stipendiaat
Toeta Fondi
Tamkivi reaalteaduste fond ootab teie toetusi pangaülekandega või kasutades PayPali, levinud pangakaarte või Bitcoine.
Annetused on maksuvabad.
Telli uudised
Kui soovid end kursis hoida fondi tegemistega, telli uudiskiri siit