Aleksandra Murre: Ei mäleta ühtegi korda, et ma hilinenud oleks.

ALEKSANDRA MURRE: „Algul oli eestikeelses keskkonnas üsna raske õppida, aga õppejõud olid väga abivalmid ja kui vaja, siis aidati ka vene keeles. Väga palju infot on saadaval ka inglise keeles. Mida rohkem edasi lähed, seda kergem on.“

Kui TalTechi keemia ja biotehnoloogia instituudis doktorikraadi tegev Aleksandra Murre (24) keemiast rääkima hakkab, lendavad ta huulilt sellised väljendid, mis enamikule eesti keelt emakeelena kõnelejatest tõenäoliselt midagi ei ütle. „Aatomefektiivsus“ ajab taga „akiraalset molekuli“ ning  „katalüütiline reaktsioon“ haarab „dihüdropüridiini sünteesi“ enda embusse täieliku  enesestmõistetavusega. Näib uskumatu, et kümnendi esimeses pooles bakalaureuseõpinguid alustades oli Aleksandral eesti keeles õppida „väga raske“. „Oleks lihtsam, kui kogu kooliõpe käiks algusest peale ühes keeles,“ leiab ta.

Nagu „rakenduskeemia“ nimestki näha, ei ole tegemist abstraktse ainega; siin on vaja käed külge lüüa.  Kuid mõnedki nendest keemikaalidest, millega noor teadur juba katseid teinud, on väga ohtlikud, möönab Aleksandra ise. On selliseid, mis võivad „katalüütilises koguses tappa ja sa isegi ei pruugi teada, et neid sisse hinganud oled“, mistõttu tuleb ohutuse tagamiseks alati töötada tõmbekapis. On ka tõsiselt  plahvatusohtlikke aineid, millega eksperimenteerimisel seisab alati kõrval teine inimene kustutustekiga. „Tavaliselt ongi see reegliks, et üksinda laboris töötada ei tohi,“ ütleb Aleksandra tõsiselt. „Alati peab keegi veel kõrval olema ja teadma, mida sa teed.“

Kuid närvesööv see ala ei ole, vähemasti mitte Aleksandra jaoks. „Stress tekib ainult siis, kui teed mingit katset juba pool aastat ja see ikka välja ei tule. Siis hakkab küll närvi ajama, et miks need molekulid ei taha käituda nii, nagu peab.“

Suurimaks tagasilöögiks on siiani olnud aeg, kui Aleksandra üritas välja töötada uuenduslikku meetodit mittelooduslike aminohapete saamiseks, kuid molekulidel oli küljes „Evansi kiraalne mõjur“. „Pidime sellest lahti saama ja tegin pool aastat katseid, aga lõpuks läksin ikkagi sellest probleemist ringiga mööda.“

Võib-olla ühel päeval saate lahti sellest „Evansi kiraalsest mõjurist“, püüan lohutada, julgemata isegi mõelda, mida see kiraalne mõjur endast kujutab.

„Ma juba loobusin sellest projektist,“ on Aleksandra väga konkreetne.

Tavaliselt algab tööpäev TalTechis kell pool üheksa. „Reeglina juba mingi katse käib eelmisest päevast, siis kontrollid ja jälgid seda ning kui reaktsioon läbi, siis isoleerid tekkinud produkti ning identifitseerid seda kasutades analüütilisi meetodeid. Vahel tuleb ka öösel mõni suurepärane idee ja siis lausa jooksed tööle ja paned käima uue reaktsiooni,“ kirjeldab Aleksandra. Kuid tema päeva mahub ka kõvasti lugemist (et näha, „kuidas inimesed varem on lahendanud mõne probleemi“) ning ka artiklite kirjutamist juba tehtud katsete kohta. „Paralleelselt on õppeained ning tuleb kirjutada esseid.“

„Kas te jõuate kõik alati tähtajaks valmis?“

„Kindlasti! Enne tähtaega!“

„Te ei ole kunagi hiljaks jäänud? “

„Ei mäleta ühtegi korda, et ma hilinenud oleks.“

 Võib-olla kasvatas Aleksandra vastutustunnet hamster, kes tal lapsena oli. Loomake elas 3,5aastaseks („Kangelane!“ ütleb Aleksandra) ehk tavalisest east peaaegu kaks korda enam. Aleksandral on endal teooria, et sellele võis aidata kaasa, et ta iga päev hamstri seemneid peenemaks jahvatas. Samamoodi ostis ta hamstrikule iga päev ka värsket hapukoort. Inimeste eluea pikendamisel ja haiguste ravimisel sedavõrd lihtsaid lahendusi pole, kuigi just selle kallal Aleksandra kaudselt töötab. „Akiraalsesse molekuli kiraalsuse sissetoomine“ on ta sõnul ravimitööstuse jaoks väga perspektiivikas; eriti aspekt, kus „potentsiaalse ravimi paljudest võimalikest stereoisomeeridest omab aktiivsust vaid üks.“

Ma isegi ei ürita teeselda, et sellest aru sain.

Midagi lihtsamat ka: Aleksandrale meeldib disainida nõusid, nii endale kui kingiks. Ta on raha teenimiseks töötanud teenindajana mänguasjakaupluses Karupoeg Puhh. Talle meeldib „joonistada mustreid“ ning teha rulluiskudel pikki ringe mööda Tallinna. Eesti poliitikast ta rääkida ei taha („Selle mõistmiseks peaks teise doktorikraadi tegema“). Venemaal on ta elu jooksul käinud vaid kaks korda. „Üks kord oli lapsena koos vanematega ja siis olin ma haige peaaegu kogu reisi, nii et ei mäleta sellest sõidust suurt midagi.  Teine kord reisisin koos laulukooriga. On meeles, et olime ummikus viis tundi. Jõudsin magama jääda ja ärgata ja olime ikka sama koha peal.“

Kas olukorras, kus nii paljud noored Euroopasse ja kaugemalegi kraade tegema lähevad, ei ole Aleksandral tulnud kiusatust samuti välismaale minna?

„Tegelikult ma mõtlesin küll, isegi vist kandideerisin kuhugi, aga siis mõtlesin jälle ringi, et jään siia,“ on Aleksandra aus. „Esmalt on mu praegune uurimisteema mulle väga südamelähedane ja teiseks peab keegi ju Eestis ka teadust tegema. Kui kõik sõidavad ära, ei jää siia kedagi.“

VIIS KÜSIMUST

LINN või MAA: „Linn! Mulle meeldib, kui mul on kõrval palju võimalusi.“

KASS või KOER: „Mõlemad.“

VALGE VÕI PUNANE: „Punane.“

TEE või KOHV: „Kohv.“

VASAK VÕI PAREM: „Džiisus! Parem.“

Posted in Stipendiaat
Toeta Fondi
Tamkivi reaalteaduste fond ootab teie toetusi pangaülekandega või kasutades PayPali, levinud pangakaarte või Bitcoine.
Annetused on maksuvabad.
Telli uudised
Kui soovid end kursis hoida fondi tegemistega, telli uudiskiri siit