Tartu Ülikooli geenitehnoloogia doktorandi Kertu Liis Kriguli (28) jutus kõlab mitmel korral sõna „kakaproov“, toodud kuuldavale kogenud laboritöötaja ilmetusega. „Roojast on väga kerge bakterite DNAd kätte saada,“ märgib Krigul, täpsustades siis, et „mikrobioomi uurides ei keskenduta tegelikult enam ainult sooltes valitsevale kooslusele“. Nagu selgub, võib mikrobioom tähendada ka seda mikroorganismide ühiselu, mis on sättinud end sisse hamba alla või silma juurde, kusjuures pisilaste kõrvuolelu ei pruugi koos seista sugugi ainult bakteritest, vaid ka viirustest, seentest ja algloomadest. Samas pole mikrobioomi uurimine lihtne, sest kui näiteks mõnd liiki baktereid võib näha isegi tavalise mikroskoobi all oma silmaga, siis viiruste tarvis on kindlasti vaja sootuks võimsamaid elektronmikroskoope või muid viirusespetsiifilisi viise nende leidmiseks. Ka kaotavad mõnedki mikrobioomi komponendid inimesest väljapoole sattudes elutahte. „On baktereid, kes ei suuda üldse õhus elada, vaid surevad kohe, kui sa nad välja tood,“ tõdeb Krigul.
Kuigi sõna „viirus“ on aastal 2020 omandanud kurjakuulutava kõla, ei ole Kriguli sõnul olemas täielikku ülevaadet, kui paljusid viirusi inimesed endaga kaasas kannavad. „Enamasti need inimesele midagi otseselt ei tee, vaid on mikrobioomi loomulik osa. Näiteks on väga paljudel inimestel kehas herpeseviirus, mis võib mõnikord tekitada ohatisi.“ Veidi kurjem kuulsus on osal bakteritel; „kindlal kogumil kahtlusalustel“, kelle esinemist on aina enam seostatud soolestikus toimuvate pahaendeliste muudatustega, mis võivad viia näiteks jämesoolepolüüpide tekkeni ja hiljem ka vähini. „Neid on umbes kakskümmend liiki ja tavaliselt ei ole ühte „pahalast“, vaid võib rääkida kooslusest,“ märgib Krigul, nentides siiski, et näiteks Fusobacterium nucleatum’it on leitud soolekasvajate endi koest ning seostatud ka sellega, et vähiravi ei pruugi anda väga häid tulemusi. Hiirtega tehtud katsetes on seoses Fusobacterium nucleatum’iga näidatud ära ka mutatsioonide esinemise suurem tõenäosus ja immuunrakkude vähenenud aktiivsus. Kuid kui küsin Krigulilt, kas bakter põhjustab vähki või soodustab vähk hoopis bakteri vohama hakkamist, vastab ta diplomaatiliselt, et „tihti on põhjuse ja tagajärje seose määramine keeruline“. Toimida võib Kriguli sõnul ka mitme teguri koosmõju, näiteks kehakaal ja liikuvus, suitsetamine ja palju muidki asju võivad mõjutada bakterikooslusi ja seeläbi vähi teket, kuid me ei tea veel, kuidas. Vaja, nagu teaduses sageli tõdetakse, on täiendavaid uuringuid.
Kuid kui bakter võib hüpoteetiliselt vähki põhjustada, siis kas vähki võib endale ka „sisse süüa“, mõtisklen mina. „Me ei saa veel öelda, kust vähk tuleb,“ vastab Krigul ja viitab, et mõnes inimeses on see bakter olemas igasuguste nähtavalt halbade tagajärgedeta. Samas möönab noor doktorant, et soolevähi seos näiteks toitumisega on juba tõestatud. Ise väärtustab Krigul toitumises ennekõike mitmekesisust ja kiudainerohkust ning kiidab Tansaania metsades elavaid hõimusid, kelle mikrobioom olevat lausa erakordselt liigirohke tänu varieeruvusele sealses dieedis, sellal kui suurlinnaelanike mikrobioloogilist mitmekesisust kahandavad „üsna steriilne elukeskkond ning rasvane ja juba eeltöödeldud toit“. „Me ei puutu enam kokku nende allikatega, mis võimaldaks meie elukeskkonda rikastada, me ei nopi enam toitu maast ega käi metsas,“ kõneleb doktorant veidi nukralt ja nendib, et selleks, et rasvarohke dieet ei mõjuks organismidele enam nii laastavalt, on vaja mikrobioomi „evolutsiooni“ veel mõnda aega oodata. Kui Krigul sööb õuna, siis peseb ta seda ise vaid „nüüd“ ehk koroonaajal ning „kui aiast võtan, siis ei pese ja kui saan sõprade käest, siis ei pese samuti“.
Eestlaste üldiste toitumistavade kohta märgib Krigul, et meil tarbitakse väga palju piimatoite ning üldiselt leitavat, et on hea tarbida jogurteid, hapupiimatooteid, hapukapsaid ja muid selliseid toite, milles erinevad kasulikud bakterid sees. Kiita saab ka Eesti liha, mille tootmises ei kasutata nii palju antibiootikume kui näiteks USAs, ning muidugi meie maalähedane ligipääs peenardele. „Meil on paljudel ka maakodud, on võimalik käia turul ja osta mahekasvatatud juur- ja puuvilju, toitumisvõimalused on seega üsna head ja mitte hullumeelselt kulukad.“
Noore teadlase praegune uurimissuund Eestis on enam kui 60aastaste eagruppi kuuluvad jämesoole sõeluuringus käivad eestimaalased, kelle puhul peitveretest on viidanud koloskoopiauuringu vajadusele („See ei ole ohtlik, aga nõuab spetsialiste ja on patsiendile lihtsalt väga ebamugav: põhimõtteliselt pannakse kaamera tagantpoolt soolde ja vaadatakse, kas seal on polüüpe või ei“). Eesmärk on koguda uuritavatelt kõikvõimalikke proove, et uurida, kas soolestikus aset leidvate ärevusttekitavate muudatuste toimumist saaks lugeda välja näiteks süljest või kas eksisteerib mõningate spetsiifiliste mikrobioomide esinemise seos peitveretesti tulemustega. „Maailmas on juba tuvastatud mitmeid haigusi – näiteks ülekaalulisus, Clostridium difficile poolt põhjustatud verine kõhulahtisus, depressioon, tüüp II diabeet ehk suhkruhaigus, ateroskleroos ehk veresoonte lupjumine –, mille puhul mikroobid meie kehas võivad haiguse kujunemisele oma panuse anda.” Samas mõjutavad mikrobioomi omakorda ravimid – mitte ainult antibiootikumid –, mida inimene elu jooksul võtab, ning ka vastupidi. „Näiteks lagundab teatud soolebakter, Eggerthella lenta südameravim digoksiini nii, et ta enam ei toimi, ja on võimalik, et ka teiste ravimite puhul tekitavad teatud bakterid ravimil kõrvaltoimeid,“ kõneleb Krigul. „Tahaksime hakata seda Eesti geenivaramu kaudu uurima.“
Kuivõrd on välistatud oht, et sellised delikaatsed uuringutulemused võivad lekkida, pärin. Ei taha ju ilmselt ükski tööandja valida välja kandidaati, kelle puhul analüüsid viitavad, et ta lähemas tulevikus hakkab võitlema vähiga. „Meie käest see info välja ei lähe, inimgeeniuuringute seadus ei luba seda, me ei anna seda infot isegi surnute puhul lahkunu sugulastele,“ kinnitab Krigul ja kirjeldab, et infot, mis võimaldaks geeniuuringute tulemusi konkreetsete isikutega seostada, hoitakse vaid ühes „turvafirmade poolt valvatud toas“, kuhu sissepääs on kogu Eestis vaid kahel inimesel. Ka väärib mainimist, et Eesti seadused ei luba haiguste riski näiteks tööandjal küsida, seda võib tööotsija või -võtja vaid vabatahtlikult ise avaldada.
Pika teadusjutu lõpetuseks nendib Krigul, et paljud teadlased elavad pidevas saavutusvajaduses väga stressirohkelt. „Tuleb nautida, et me teeme midagi väga huvitavat, ja olla rohkem hetkes,“ meenutab noor teadlane, kes on leidnud aega näiteks ka selleks, et minna Mauritiusele kodutuid koeri kiibistama ja steriliseerima. Tema motoks on viimasel ajal olnud: „Ära võta ennast liiga tõsiselt.“
Kali või kokakoola?
„Vesi.“
Kuusk või mänd?
„Mänd.“
Linn või maa?
„Maa.“
Kass või koer?
„Mõlemad. Mul on kass ka, tavaline kass, kõige lihtsam. Ta nimi on Kala.“
Ida või lääs?
„Ida.“
Vasak või parem?
„Vasak.“
Hapu või magus?
„Hapu.“
Punane või valge?
„Punane.“
Kuu või päike?
„Päike.“
