Kuskohas te Londonis elate?
Kolisin hiljuti Lewishami, mis on vana külake Kagu-Londonis, mille linn kasvades endasse neelas. Majad on siin valdavalt kahe-kolmekorruselised ja tänavad väga vaiksed. Imperial College, kus ma õpin, asub aga South Kensingtonis, mis on üks Londoni rikkamaid rajoone. Siin paiknevad kõigi suurriikide saatkonnad ja hooned maksavad kümneid miljoneid.
Mul kulub iga päev umbes tund, et sõita kodust kooli ja teine sama palju tagasi.
Mida stipendiumiga teha plaanite?
See on eelkõige kasulik kui tunnustus ja näitab, et keegi väärtustab veidike seda, mida ma teen. Arvestades Londoni hindu moodustab stipendium umbes 2/3 ühe kuu üürist – korteri jagamisega on täiesti võimalik harjuda — ja otseselt elumuutev sündmus seega ei ole. Arvatavasti ostan veidike tehnikat, näiteks tablet´i endale väikseks preemiaks. Doktoritöö tegemiseks peab lugema läbi sadu artikleid ja sülearvutiga on seda metroos üsna ebamugav teha. Nüüd saan seal veedetavat aega sisukamalt ära kasutada.
Millele teie doktoritöö keskendub?
Osakeste kiirendamisele. Praegu teeme analoogseid ekseprimente nendega, mida viiakse läbi Šveitsis Euroopa Tuumauuringtute Keskuses CERNis. Kuid kui CERNi kiirendi on hiigelsuur, sest kiirendav elektriväli on piiratud, siis meie suudame osakesi kiirendada kümneid tuhandeid kordi väiksemate vahemaade juures. See niiöelda „puhas teadus“ on aga uuringute ainult üks väljund – teine on meditsiiniline. Elektrone kiirendades emiteerivad nad röntgenkiirgust, millel pulss on sedavõrd lühike, et patsiendini jõudev kiirgusdoos on oluliselt väiksem kui tavalises röntgenis. Seega on see kiirgus ka tavalisest röntgenist ohutum. Samas on röntgenkiirte pikkus vaid 1-2 mikronit, mistõttu saame kasutada faasikontrastkuva meetodit, mille puhul haige kude eristub pildil tervest koest teravate piirjoontega. Tavalises röntgenis näevad vähkkude ja terve kude nimelt sageli üsna sarnased välja. Üritame näidata, et see on väga suure perspektiiviga diagnostiline meetod.
Kui suur on väike kiirendi?
Kiirendi on väga kompaktne, umbes sentimeeter pikk ning teda täidab gaas. Laser, mis asja veab, on aga väga suur, ütleme, et pool tenniseväljakut. See on tohutu intensiivsusega. Kui võtta kogu maakerale langev päiksevalgus ja fokusseerida nööpnõela tipu puhta, siis oleks intensiivsus seal oluliselt väiksem kui meie kasutaval laseril.
Kui selle laseri kiir suunata nüüd läbi gaasi, muutub gaas momentaanselt plasmaks ja liikudes läbi plasma tekitab kiir enda järel lainetuse. See on veidike analoogne lainega, mida võib näha vees liikuva paadi järel.
Laserimpulsi taha tekib imetilluke tühjus ja kui sinna tühjusse paigutada elektronid, siis liikudes edasi peaaegu valguse kiirusega saavad nad plasmakiirendi struktuurilt väga palju energiat.
Kas oleks võimalik, et mõne eksperimendi käigus saab alguse ka väike must auk?
(Midagi mahasurutud muige laadset). Niipalju kui füüsikat tunnen, on see väga vähe tõenäoline. Praeguseks oleme suutnud osakesi kiirendada 10 000 korda väiksemate kiirusteni kui CERN. Samas on tänapäevases füüsikas olulist rolli mängiva kvantmehhaanika üheks alustalaks on see, et ega me ei teagi täpselt, mis toimub. Vaakum ei ole päriselt vaakum, vaid seal pidevalt tekkivad osakeste ja antiosakeste paarid, mis anhileerivad üksteist otsekohe ja nii edasi. Klassikast on ju teada ka see, et kui tahad pildistada midagi, mis toimub väga ruttu, pead suutma kujutise seda jäädvustada veelgi kiiremini – kasvõi näide, kuidas veeti kihla, et kas hobusel on galoppi joostes korraks õhus kõik neli jalga. Ainult väga lühikese säriajaga tehtud pildid näitasid, et sekundi murdosaks see nii tõepoolest on. Kuna sellist tehnoloogiat, mis suudaks kiirendis toimuvat salvestada, veel ei ole — kogu protsess võtab aega umbes nii kaua, kui valgus liigub ühe sentimeetri, mis on umbes 33 pikosekundit ehk 10^-11 –, tegutseme enamuse ajast võrdlemisi pimesi ning peame tuginema arvutisimulatsioonile.
Osakeste energiat, mis kiirendist välja tuleb, saame me mõõta, aga kõike seda, mis toimub vahepeal, me simuleerime. Selleks on olemas väga skaleeruv arvutikood, mis samm-sammult lahendab Maxwelli võrrandeid ja üritab aru saada, mismoodi osakesed plasmas toimetasid. Muid meeteodeid meil tegelikult polegi.
Tulemused võivad sealjuures olla väga erinevad sõltuvalt sellest, kui palju kogemusi eksperimenti läbiviival isikul on. See on väga multilineaarne protsess ning väiksed algparameetrite muutused võivad lõpptulemust muuta kolossaalselt.
Vabandust, kuid mis on Maxwelli võrrandid?
Need on võrrandid 19. sajandi füüsik James Clerk Maxwelliilt, kes esimena taipas, et valgus ongi elektromagnetlaine, üks selle vorme. Maxwelli võrrandid on füüsikas fundamentaalsed, eriti elektromagnetismis.
Kes on teie suurim kangelane?
Richard Feynman, kes sai 1964. aastal ka Nobeli preemia. Ta oli geniaalne füüsik, üks 20. sajandi targeimaid inimesi, kes tegi väga palju teiste õpetamiseks ja selleks, et anda edasi imelisust, mida ta füüsikas leidis. „The Feynman Lectures on Physics“ on legendaarses staatuses füüsikute seas, kuna see on peaaegu kordumatu, kui hästi seal kõike seletada suudetakse. Kuid ta oli ka väga värvikas inimene, kes käis USAs elades iga päev töötamas striptiisibaaris, kuna seal oli rahulik. Talle meeldis maha istuda, kokakoolat juua ja kaks tundi füüsikat teha. Kui striptiisibaari sulgeda taheti käis Feynman omaniku palvel ka kohtus tunnistamas, et see on väga eeskujulik ja edasiviiv asutus ning ühiskonnale ja teadusele vajalik paik.
Aga see viimane pole muidugi põhjus, miks ta minu jaoks kangelane on.
Kelleks lapsena tahtsite saada?
Brrrrr… vist teadlaseks? (Kõhklev paus) Ma tahtsin saada inimeseks, kes võtab asju lahti ja vaatab, mis nende sees toimub ja miks. See võinuks tähendada ka auto- või torulukseppa, sest ka nemad on teadlased, aga lihtsalt mu vahendid on veidi peenemad mutrivõtmest – või kivist või puuoksast.
Mida arvate eestlaste pagulashirmust?
See tundub.. omapärane. Ma olen üritanud sellel silma peal hoida. Massmigratsioon on selgelt suur kriis Euroopa ühiskonnale, aga Eestis näivad inimesed ütlevat asju toetumata faktidele ja mind häirib see teadlasena, kui toimub selline sõnasõda, mis reaalsusega enam ei arvesta. Eriti kurb on asi siis, kui nii teevad poliitikud, sest väga suur osa inimesi võtab nende juttu puhta kullana. Liigub ju juba jutte, justkui oleks Eestisse salaja toodud tuhandeid pagulasi, kuigi tegelikult on neid vastu võetud väga väike arv. See on veidi sarnane Donald Trupi üleskutsetega kõigi moslemite ees uks kinni lüüa, kuigi Süüria põgenikke on USAsse jõudnud 2000, mis 300 miljoni juures pole mitte midagi.
Mis teid ennast Eestisse peaks tagasi tooma?
Sest ma tean asju, mida inimesed Eestis ei tea ja ma tahan seda neile edasi anda.
Teie aastal 2030?
Arvan, et olen õppejõud mingis ülikoolis ja mul on kolm last, kes kõik õpivad füüsikat vaikselt.
Koer või kass?
Koer. Alati koer.
Ketšup või sinep?
Nüüdseks sinep.
Lemmikkuu?
Juuli.
Lemmiknumber?
Pii.
Lemmikbrauser?
Chrome. Pika puuga.
Üks kole värv?
Magnenta.. ma arvan.
Tee või kohv?
Ma pole kohvi joonud kunagi.
Buss või rong?
Rong.
Kuusk või tamm?
Pigem kuusk?
Ida või lääs?
Piegem lääs.
Lõuna või põhi?
Põhi.
