„Ma ei olnud tüüpiline teadlane, kes väiksest peale olümpiaadidel käib, ma olin pigem keskmine õpilane.“ Nii tagasihoidlikult kirjeldab oma esimest kooliaastatosinat Kristjan Kalam (30), kes 2008. aastal Tallina Reaalkooli õpetatuna Tallinna Tehnikaülikooli (tänase nimega TalTech) sisse astus. Valitud erialaks sai tööstus- ja tsiviilehitus ning esimesed bakalaureusesemestrid, kus käsitleti peamiselt erinevaid matemaatika- ja füüsikateemalisi alusaineid, meeldis talle ka väga. Siis hakkasid õppejõud aga keskenduma juba tõsisemalt ehitusmaterjalidele ning -masinatele ja noormehe tulevikunägemus endast kui tublist ehitusinsenerist asus murenema igast kandist. „Otsustasin, et lähen parem ajateenistusse ning mõtlen, mida ma tegelikult õppida tahan!“
Kaitsestruktuuridega oli Kalamil tegelikult kokkupuude olnud varemgi – ta käis juba gümnaasiumis õppides Kaitseliidus valvuriks, ikka selleks, et endale ise raha teenida. „Nädalavahetustel olid kahekümne nelja tunnised vahetused ja mõnigi kord läksin esmaspäeva hommikul valvest otse kooli,“ meenutab Kalam, lisades siis kohe pehmendavalt: „Aga ega ma ei pidanud kõik need 24 tundi järjest üleval olema; valves ollakse alati mitmekesi.”
Reamehena juba täiega kaitseväe kostil olles suunati Kalam suurtükiväe pataljoni, kuigi suurtükist ta seal ise laskma ei pidanud. Pigem oli tema ülesanne suurtükimeeskonda juhendada ning arvutada välja sihtmärkide asukohad. Käed hakkavad innukalt käima ja nihutavad kohvikulaual mobiili, kohvikruusi ja pudelit, et illustreerida, mismoodi ta tulejuhilt saadud luureinfo põhjal välja kalkuleeris, kui kõrgele ja kuhu poole kahuritoru suunata tuleks: „Kuna suurtükk laseb kuni kahekümne kilomeetri kaugusele, siis meeskond sihtmärki reeglina ei näe.“
Taas tsiviilelanike ridades olles suundus Kalam õppima Tartu Ülikooli füüsikainstituuti ning see oli otsus, milles ei tulnud enam kõhelda: 2014. aastal oli käes bakalaureusekraad, 2016. aastal magistridiplom. Praegu töötab Kalam doktorikraadi kallal, olles spetsialiseerunud üliõhukeste tahkiskilede uurimisele. Ta ise eelistab väljendit „tahkiskihid“, sest viide kiledele (otsetõlge ingliskeelsest terminist „thin solid films“) on ta meelest mõneti ebaõnnestunud. „Inimestele kangastub kohe „Prisma“ kilekott, aga need on tahke materjali üliõhukesed kihid paksusega nii saja nanomeetri (0,0001 millimeetrit – KK) suurusjärgus).“ Näha seega tahkiskihte seega pole, kuid kasutusalasid on perspektiivikalt palju. Alustades korrosioonivastastest pinnakatetest või prillivalmistamisest ja lõpetades elektroonikatööstusega, kus kiipe ja muid komponente tuleb valmistada imeõhukeste kihtide haaval. Elektroonikatööstust nimetabki Kalam nüüd juba üsna kindlalt „enda valdkonnaks“ ning hiljuti käis ta Barcelona mikroelektroonika instituudis end materjaliteaduste vallas ka täiendamas.
Ta kaes, kuidas hispaanlased ehitasid mikrokiipi, ning õppis, kuidas toimib puhas ruum, mis peagi täiustatud kujul ka Tartu Ülikooli füüsikainstituudis peaks toimima hakkama. „Nagu nimigi ütleb, on puhas ruum väga puhas. Seal sees tuleb kanda põhimõtteliselt skafandrit ja õhku kogu aeg ventileeritakse,“ selgitab Kalam ja täpsustab kohe, et puhtaid ruume on maailmas eri puhtusastmega, aga Barcelona omas lendleb õhus kõikvõimalikke pudinaid 10 000 korda vähem kui tavalises toas. Ja see on tähtis, sest kuigi tolmuosakesed võivad olla „hästi väiksed, vaid mikromeetrise läbimõõduga“, siis kiht kihi haaval valmistatud teaduslike elektroonikakomponentide vahele sattudes oleks ka see mikromeetrine tolmukübe „paras mürakas“. Õppimise kõrval on Kalam juba ka ise õpetaja, entusiastlik vikipedist (ta on Nashi tasakaalust kõneleva artikliga võitnud Digihariduse konkursi) ja lektor Eesti Lennuakadeemias, kus loeb tulevastele lennukihooldajatele „põhikooli tasemel matemaatikat ja keskkooli tasemel füüsikat“, et kõigil lõpetajatel „tiiva pindala või lennuki kütusepaagi mahu“ arvutamine ikka meeles oleks. Aastail 2016–2018 pidas Kalam ka Tartu Tamme Gümnaasiumis füüsikaõpetaja ametit, kuid nüüd konsulteerib õpilasi ainult matemaatika riigieksamite eel ja eraviisiliselt. See on ka talle kuuluva väikse osaühingu ainsaks majandustegevuseks: „Käesoleval aastal küsisin 90 eurot 21-tunnise kursuse eest.“
Hoolimata Tallinna juurtest on Kalami kodulinnaks tänapäeval vaieldamatult Tartu. Nii peaks see jääma ka „pikaajalises perspektiivis“. Sest „lühiajaliselt võib muidugi tulla ette ärakäike töö või õpingutega seoses, aga hiljem tahan ikka ja jälle Tartusse tagasi tulla“. See, et Emajõe Ateenasse armumine polnud mingi juhus, sai kinnitust ka bakalaureuseõpingute kolmandal aastal, kui Kristjan Kalam endale Tartust pruudi leidis. Tänaseks päevaks on pruudist saanud abikaasa, hetkel lapsehoolduspuhkusel olev matemaatikadoktorant, kes muidu samuti Tartu Ülikoolis töötab. „Kasvatame koos lapsi ja kirjutame oma doktoritöid.“ Ning 2017. aastal võitsid abikaasad aasta muuseumihariduse edendaja auhinna Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumile tehtud õppevideoga reaalteaduste ja spordi suhetest. „Geomeetriat tuleb näiteks jalgpalli mängides hästi tunda – kuidas palli sööta, et see jõuaks täpselt selle mängijani, kelle ette lüüa soovitakse, ning kui asi jõuab penaltiteni, on hästi tähtis roll jälle statistikal – väravavaht kindlasti uurib, kas konkreetne penaltilööja kaldub lööma vasakule või paremale, ja kumma jalaga.“
Religiooniga oleks füüsikat keerulisem siduda, kuid samas ei arva Kalam, et need asjad teineteist tingimata välistama peavad.
„Seda ma kindlasti ei usu, et matemaatik või füüsik peab olema ateist; ma ei näe mingit vastuolu, mis takistaks matemaatikul või füüsikul olemast religioosne inimene. Nagu kuulus füüsik Werner Heisenberg on öelnud: „Kui võtad ühe lonksu füüsika klaasist, siis muutud ateistiks, aga kui jood klaasi lõpuni, siis näed jumalat.“
„Ja kui kaugel teie klaas on?“
Ta naerab: „Ilmselt poole peal. Ateistiks ma ennast ei pea, aga samas ei järgi ka ühtegi religioosset konfessiooni. Ilmselt „spirituaalne“ oleks õige sõna mu kohta.“
VIIS KÜSIMUST
LINN VÕI MAA: „Maa, kuigi ma elan linnas. Unistus on elada linnast väljas oma majas, kus lapsed saaksid vabalt aias ringi joosta.“
KASS VÕI KOER: „Koer. Mul on väike cavalier-spanjel.“
VALGE VÕI PUNANE: „Valge.“
TEE VÕI KOHV: „Kohv. Lihtsalt piimaga.“
VASAK VÕI PAREM: „Parem.“
