Kui Kristiina Joon (23) alles Tallinna Reaalkoolis õppis, käis ta aasta läbi Pirita jõest veeproove võtmas. Eesmärk oli uurida jõevees leiduvate „humiinainete hüdrofoobsust ja hüdrofiilsust“ ning selle kaudu tuvastada, milliste saasteainete vette sattumine on keskkonnale kõige kahjulikum. Nagu juba teadustöö pealkirjas sisalduvast sõnapaarist „kõrgsurvevedelikkromatograafilisel meetodil“ kaugele näha võib, oli tegemist vähemasti keskkooli kontekstis raskekahurväeliku teadustööga, mis jõudis lõpuks koos autoriga ka Singapuris toimunud Noorte Teadusfoorumile. Pole imestada, et aasta hiljem lõpetas Joon Tallinna Reaalkooli kuldmedaliga: kordaminek, milleks pidid kõigi kursuste kokkuvõtvad hinded olema viied. „Pean tunnistama, et väga raske ei olnud seda saavutada,“ ütleb Joon tagasihoidlikult, „kuigi oli ka mõningaid aineid, mille puhul polnud kindel, kas saan viie või nelja, ja tuli rohkem pingutada.“
Viis aastat pärast keskkoolidiplomi kättesaamist on Joon Reaalkoolis tagasi, olles oma kunagistele õpetajatele nüüd noor kolleeg (ja osale omaaegsetele koolikaaslastele jällegi õpetaja). Ta õpetab seitsmendale kuni üheksandale klassile geograafiat, viiendale ja kuuendale klassile loodusõpetust ning abiturientidele valikainet nimega elukeemia. „Seal me käsitleme bioloogilisi protsesse keemilises võtmes, näiteks seda, kuidas elu alguse sai.“
Vahepealsed aastad Joone enda elust möödusid Oxfordis, kus eestlanna saavutas esmalt bakalaureuse- ja siis ka magistrikraadi.
„Üks mu tuttav ütles, et muidugi kandideeri, sest kui sa ei kandideeri, ei saa sa kunagi teada, kas sa oleksid sisse saanud või mitte. Ja õnn oli, et ta seda ütles,“ meenutab Joon maailma parimate ülikoolide hulka kuuluvasse õppeasutusse sissesaamist.
Mõnes mõttes jäi 11. sajandisse ulatuvate juurtega ülikool Joonele meelde harrypotterlikuna, sest keskaegsed olid nii hooned kui ka reeglid, mis akadeemilist elu korraldasid. Näiteks nägi traditsioon ette, et eksamitel ja igal pühapäeval toimuval õhtusöögil peab kandma musta-valget riietust koos pika keebiga. „Pidulikkust jagub küll, aga akadeemiliselt oli Oxford tõesti väga huvitav. Kõik professorid ja loengupidajad olid oma ala eksperdid, mis tegi selle kogemuse väga põnevaks, aga samas ma pean tunnistama, et mind üllatas, kui vähe oli just bakaõppes rahvusvahelisi üliõpilasi.“ Joon tõdeb, et näiteks eestlasi kohtas ta Oxfordis veedetud aastate jooksul vaid kahte („Cambridge tundub olevat populaarsem“) ning maateaduste kursusel oli ta ülepea ainuke rahvusvahelise taustaga tudeng, mis muutis sissesulandumise veidi keerukaks. Kuigi akadeemilises suhtluses kõneldakse Oxfordis peent Queen’s English’it, pritsib tudengite omavahelisse lobisemisse sisse ka briti slängi, mille finessidega Joon algul kursis ei olnud.
Õppetöös keskendus Joon vees levivate seismiliste lainete modelleerimisele nende leviku uurimise tarbeks. „Need lained on sisuliselt helilained, kuigi inimesed neid ei kuule, vaalad aga näiteks küll,“ kirjeldab Joon meie kõrvadele hoomamatuks jäävaid võnkeid, mille tekkepõhjused ulatuvad tõusust ja mõõnast inimtegevuse ja hiiglaslike liustikulahmakate ookeani varisemiseni. Samas ei ole veel sugugi selge kõigi tuvastatud lainete algupära ning Joon tõdeb, et see valdkond sisaldab suuri võimalusi näiteks maakoore ülesehituse paremaks tundmaõppimiseks ja antropogeense müra mõistmiseks. Praktilise väljundina hoiatab tugevnev „valge müra“ näiteks polaaruurijaid juba praegu liustiku peatse varisema hakkamise eest.
Õpingute kõrvalt leidis Joon Oxfordis aega tegutseda Worcesteri kolledži paadiklubi asepresidendina ning enam kui kahtsada liiget ühendava Oxfordi suusa- ja lumelauaklubi sekretärina, kuid suurimaks spordialaseks avastuseks oli talle Inglismaal siiski kaljuronimine, millega Joon tegeleb „väga pühendatult siiani“. Kaljuronimist võib Eestis sisetingimustes harrastada näiteks Ronimisministeeriumis, kuid ka rändrahnude peal, mida Eestis leidub küllalt. Enne koroonapandeemiat jõudis Joon käia ronimas ka näiteks Dolomiitide mäestikus ning Poolas ja uurida vabatahtliku keskkonnaaktivistina merekilpkonnade eluolu Mauritiusel Lagon Bleus. „Igal merekilpkonnal on põsemuster sama unikaalne kui inimestel näpujälg,neid saab selle järgi väga täpselt tuvastada,“ teab Joon nüüd, nentides samas, et kliimasoojenemise tagajärjel oli enamik koralle laguuni põhjas juba surnud. „Nii et oli ka kurb kogemus.“
Reisimisvõimalused peaaegu väljasuretanud koroonasituatsioon mõjutab Joone õpetajatööd „põhjalikult“. „Ütleme ausalt, päris pingeline on elada, kui kunagi ei tea, mis järgmisel päeval juhtub, millised klassid on distantsõppel ja millised pole,“ ütleb noor pedagoog. „Aga ausalt öeldes, ülikoolis oli mul veel raskem koroonaga kohaneda, sest Reaalkoolis saan ma vähemasti õpilaste jaoks olemas olla. Ma usun, et see on ka õpilastele raske aeg.“
Samas usub Joon, et pedagoogilise karjääri kujul on tema puhul tegemist vahepeatusega ning mõte suunduda doktorantuuri näib teostatav „lähema paari aasta jooksul“.
Kali või kokakoola? „Kali kindlasti.“
Kuusk või mänd? „Mänd.“
Linn või maa? „Maa.“
Kass või koer? „Oo, raske küsimus. Koer.“
Ida või lääs? „Ida.“
Vasak või parem? „Parem.“
Hapu või magus? „Hapu.“
Punane või valge? „Valge.“
Päike või Kuu? “Kuu.“
