Tamkivi Reaalteaduste Fondi teine tänavune stipendiaat Friedrich Kaasik (27) on Tartu Ülikooli doktorant. Ta uurib professor Alvo Aabloo laboris tehislihaseid ehk robootilisi seadmeid, mis võimaldavad hääletult tõsta suuri raskusi. Oma uurimistöö tulemusi üritab ta laborandina rakendada ettevõttes Estiko Plastar. Friedrich on avaldanud hulga teadusartikleid ning juhendanud noori keemiahuvilisi nii koolides kui AHHAA teaduskeskuses.
Kuidas Sul tekkis üldse huvi keemia vastu?
See on päris raske küsimus, huvi keemia vastu sai ilmselt alguse juba põhikoolis kui toonane keemiaõpetaja suutis tekitada natukene huvi keemia vastu.
Oled käinud nii tavalises (Tartu Kommertsgümnaasium) kui reaalkallakuga koolis (Hugo Treffneri Gümnaasium). Kuidas tagantjärele kõrvutaksid neid koolikogemusi; kuidas hindad Eesti haridussüsteemi ja eelkõige reaalteaduste õpetamist laiemalt?
Neid kahte kooli on suhteliselt keeruline võrrelda, alustades sellest, et Treffneris on perioodiõpe, kuid Kommertsgümnaasiumis käisin põhikoolis ja seal oli klassikaline veerandiõpe. Tagantjärele meenutades meeldis mulle perioodiõpe oluliselt rohkem, sest lihtsam on läheneda õppimisele intensiivselt ja kontsentreeritult. Arvan, et Eestis sõltub palju koolist ja õpetajatest, kuidas reaalteaduste õpetamisega läheb. Lihtne oleks muidugi öelda, et reaalteaduste osakaal õpetatavatest ainetest on liiga väike, kuid koolidel on suhteliselt suur võimalus teha valikuid, milliseid aineid süvendatult õpetada. Minul oli suhteliselt palju matemaatikat nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis, vastavalt 5 ja 7 akadeemilist tundi nädalas.
Oled töötanud ka teaduskeskuses AHHAA giid-laborandina ning ülikoolis tuutorina. Järeldan sellest, et esinemine ja õpetamine Sulle meeldivad, ometi jätsid lõpetamata õpinguid Tartu ülikoolis keemiaõpetaja erialal. Miks?
Esinemisega, arvan, et saan hakkama ja väga suurt hirmu tavaliselt ei tule. Õpetan ka praegu natukene nii ülikoolis kui võimalusel proovin harida ka kooliõpilasi. Hetkel juhendan ühte rühma uurimistööd gümnaasiumis, ja kahte individuaaltööd 7. ja 11. klassis. Lisaks on ka üks magistrant juhendada. Keemiaõpetaja eriala jäi mul kahjuks katki, sest ei suutnud leida endas motivatsiooni pedagoogiliste ainete läbimiseks. Eks see on ilmselt ka natuke maailmavaateline küsimus, kas olulisem on ainealased teadmised või pedagoogilised. Hea on muidugi leida nende tasakaal.
Sinu uurimisvaldkonnaks on “tehislihased”, mis aitavad ehitada senisest väiksemaid, kiiremaid ja nutikamaid robootilisi seadmeid. Palun kirjelda lühidalt, mida Sa täpselt uurid, millised on nende seadmete võimalikud praktilised rakendused?
Ma uurin materjali, mis suudab muuta enda suurust või kuju elektri-pinge/voolu toimel. Sama materjal käitub ka liigutuse ja niiskuse sensorina või energia kogumisseadmena. Kõigele eelnevale lisaks võib materjali vaadelda ka kui pehmet superkondensaatorit.
Selliste omadustega materjali on võimalik kasutada nt robootikas, kus oleks tarvis pehmet ja muutuva suurusega aktuaatorit. Samal ajal on võimalik samasse materjali ka salvestada energiat. Peamiselt näeme hetkel kolme võimalikku väljundit: pehme aktuaator, niiskuse gradiendist elektri tootmine ja pehme superkondensaator.
Töötad praegu ka Estiko Plastaris laborandina. Mida tähendab “sensoromadustega kilede tehnoloogia”, mille uurimisega Sa seal tegeled?
Nagu eelnevalt mainisin, on sellistel materjalidel ka sensoromadused. Estikos siis proovin uurida rohkem neid sensoromadusi ja parendada materjalide sensoromadusi. Kahjuks tuleb muidugi tõdeda, et kunagised lootused materjali sensoromadusi parendada ei ole soovitud vilju kandnud.
Oled seni läbinud kõik õppeastmed Tartus, kuid ühe semestri olnud ka Saksamaal Saarbrückenis Leibnizi uute materjalide instituudis ning osalenud paljudel rahvusvahelistel konverentsidel ja avaldanud kümneid teadusartikleid. Kui oluline on Sinu jaoks end rahvusvahelises keskkonnas täiendada ja mida Sinu hinnangul lisaks kontaktidele neist kogemustest eelkõige saab? Mis veelgi olulisem – kuidas kodune Tartu ülikool rahvusvahelise kogemuse taustal tundub, kuidas tunduvad väljavaated teha siin rahvusvaheliselt mõjukat teadustööd?
Kindlasti on töötamine välismaal oluliseks täienduseks nii teadmiste kui ka silmaringi laiendamise kohapealt. Lisaks on ilmselt iga välismaal töötamine oluline ka enda täiendamise seisukohalt. Väljavaated Tartus tipptasemel teadust teha on suurepärased, piisavalt tipptasemel teadlasi ja aparatuuri. Ilmselt kõige raskem osa Eestis teaduse tegemise juures on rahastuse leidmine.
Ütlesid, et rahastuse leidmine on keeruline. Kui arvestatav tugi on Tamkivi Reaalteaduste Fondi stipendium ja teised sarnased toetused Sinu (ja paljude teiste noorte teadlaste) õpingute jätkamisel? Kas on adekvaatne korrelatsioon taotlusavalduste täitmisele kuluva aja ja energia ning saadud toetuse vahel? Kas enesetäienduse seisukohalt on praktilisem rahaline toetus või näiteks osalemine mõnel koolitusel/konverentsil?
Kindlasti on Tamkivi Reaalteaduste Fondi stipendium suureks abiks õpingutega edasi minemisel, kuid konkreetset numbrit skaalas 1-10 ei oska öelda. Ei ole kordagi sellist korrelatsiooni proovinud teha, kuid võib juhtuda, et seal on mingi korrelatsioon, arvestades ainult positiivseid vastuseid. Enesetäiendamise osas ütleksin, et üks asi viib tavaliselt teiseni.
Oled lisaks oma põhitööle olnud ühiskondlikult aktiivne ja tegus (üliõpilalaskondade liit, korp! Revelia, IRL, teadusbuss Suur Vanker). Milline on Sinu hinnangul praegu Eesti ühiskonnas akadeemia positsioon, kas ja kuidas ülikoolid ja teised teadusasutused paistavad väljapoole ning arvestavad ühiskonna vajadustega? Mida nad oma kuvandi parandamiseks ning oma teadussaavutuste “lihtinimestele” kommunikeerimiseks võiksid teisiti teha?
Ei tea, kas tunnen enesel konkreetset missiooni Eesti hariduselu edendamiseks, kuid saatuse tahtel on olnud mul mõningane väike võimalus seda teha. Ise süsteemis sees olles on raske öelda, kuidas ülikoolid väljapoole paistavad. Loodan et TÜ paistab kui väärikas rahvusülikool ühes tipptasemel teadusega. Ühiskonna vajadustega proovivad ülikoolid kaasas käia, kuid päris täpselt ei teata ju kuskil, mitut filosoofi või materjaliteadlast 3 või 5 aasta pärast tööturul oodatakse. Viimastel aastatel on vähemalt olnud märgata IT-hariduse andmise kasvu või on koolilõpetajatele kohale jõudnud, et IT nälga ei jäta.
Teadussaavutuste seletamine kasutades lihtsaid eestikeelseid sõnu on ilmselt üks lihtsamaid asju, mida saaks teha, et uued teadussaavutused kõikideni jõuaksid. Samas on see üks raskemaid väljakutseid mida teadlasele esitada. Teiseks on kindlasti oluline seletada, miks seda vaja on.
