Madis Ollikainen: “Igasugune esinemiskogemus tuleb elus alati kasuks.”

MadisOllikainen

Tamkivi Reaalteaduste Fondi esimese aasta stipendiaat Madis Ollikainen (22) õpib magistrantuuris Šveitsis ETH Zürichis, mis figureerib mitmete rahvusvaheliste ülikooliedetabelite tipus ning kus on õppinud ja töötanud 21 Nobeli preemia laureaati. Möödunud kevadel lõpetas ta cum laude Tartu ülikooli füüsika erialal. 

Reaalteaduste vastu on Madis tundnud huvi varasest lapsepõlvest. Juba keskhariduse omandamise kõrvalt osales ta paljudel aineolümpiaadidel, parima saavutusena pälvis neli aastat tagasi pronksmedali rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil Tais.  

Madis pole pelgalt omaette laboris nokitseja tüüp. Koos seltskonna kaastudengitega asutas ta 2012. aastal Eesti füüsikaüliõpilaste seltsi, mille üks tegevusalasid on käia tavakoolides õpilastele füüsika huvitunde andmas ning seeläbi ka tulevasi füüsikuid teaduspisikuga nakatada.

Kuidas Sul tekkis üldse huvi füüsika vastu?

See huvi – kuidas meid ümbritsev toimib? – on mul vist kogu aeg olemas olnud. Mäletan, et kui olin umbes kolmeaastane, proovis isa mulle kontseptuaalselt seletada, et kõik asjad koosnevad väikestest, silmale nähtamatutest, osakestest: molekulidest ja aatomitest. Pidin siis ikka ülimalt põnevil olema, vaevalt see mul muidu meeles oleks. Konkreetsem huvi füüsikat õppima minna kujunes mul ilmselt järkjärgult. Kõvasti aitas sellele kaasa Eesti Olümpiaadide süsteem ning TÜ Teaduskool.

Oled käinud reaalkallakuga koolides. Kuidas hindad Eesti haridussüsteemi ja eelkõige reaalteaduste õpetamist?  

Eesti haridussüsteem on tänuväärselt laiapõhjaline ning võimaldab saada küllaltki tervikliku maailmapildi. Mina olen oma koolikogemusega Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja varasemates koolides väga rahul. Õpetajad olid motiveerivad ning õppematerjal üldjuhul huvitav. Muidugi on meie haridussüsteemis asju, mida mina võibolla prooviksin teisiti teha. Aga ma arvan, et suurem osa neist tuleneb otseselt või kaudselt üldisest ressursside nappusest, mis pitsitab kõiki (avaliku sektori) valdkondi.

Mida annab õpilasele osalemine aineolümpiaadidel lisaks võimalusele lahendada tavalisest keerulisemaid ülesandeid?

Motivatsiooni. Minu eelkooliealine õde on jõudnud juba kergejõustikutrenniga võistlustel käia. Spordi puhul on kõigile kuidagi selge, et konkreetse sihi seadmine, enda proovilepanek ja piiride kompamine on arendav ja tahtejõudu kasvatav. Isiklike kogemuste järgi breiktantsuvõistlusi ja olümpiaade võrreldes ütleksin, et efekt on sarnane: tekib hasart ja sa hakkad rohkem pingutama. Teine tähtis faktor on seltskond. Olümpiaadidel on ju koos palju sarnaselt mõtlevaid noori. Mitmete parimate sõpradega olengi just olümpiaadide kaudu tuttav.

Siis muidugi on veel ka olümpiaadidega kaasas käivad TÜ Teaduskooli kursused ja õppesessioonid, ning riiklike võistluse paremikule ka treeninglaagrid ning valikvõistlused rahvusvaheliseks olümpiaadiks. See hulk lisamaterjali ja teadmist füüsika ning keemia kohta, mis kogunes olümpiaadidel osaledes, on küllaltki märkimisväärne. Rahvusvaheliseks füüsikaolümpiaadiks mõeldud ettevalmistumine on veel täitsa omaette kogemus: nädal Soomes koostööpartnerite juures eksperimentide harjutamist ja kaks nädalat Eestis teooria õppimist.

Kas võib öelda, et lastes reaalteaduste vastu huvi äratamine on kinni koolis/õpetajas või sõltub see siiski õpilase enda “suunitlusest” – ka Sinu isa Olavi Ollikainen on füüsik ja kui ma ei eksi, teinud teadustööd samas ülikoolis, kus ise praegu õpid?

Mul on loodusteadused ja matemaatika justkui alati huvitavad olnud. Ei oska öelda, kas see on kaasasündinud või kodusest kasvatusest tulenev. Isa on mul tõesti hariduselt füüsik ning ema arst ja perekond on alati mu huvisid igati toetanud. Kuid samas ei saa ma ka öelda, et koolis seda ei oleks tehtud. Minu keemia-, füüsika- ja matemaatikaõpetajad olid vägagi toetavad olümpiaadideks valmistumisel.

Muidugi ei ole olümpiaadid otseselt võrreldavad näiteks USA koolides korraldatavate teadusmessidega, mida Sa kirjeldasid Õpetajate Lehe artiklis „Noorte teadlaste õhtu“. Rõhuasetused on paljuski mujal. USA teadusmessidel paistab olevat fookus teaduslikul meetodil ja käeosavuse ning loovuse arendamisel. Olümpiaadidel tegeletakse pigem õppeainetele vastavate teoreetilise teadmiste süvendamisega. Tuues paralleele spordimaailmaga, siis oleks üks kui tantsukavade võistlus ja teine saja meetri sprint.

Kindlasti oleks tore, kui ka Eestis toimuksid lisaks olümpiaadidele USA teadusmesside tüüpi üritused. Paljuski on küsimus jällegi erinevate ressursside, nii finants- kui tööjõu, taga. Tahaksin küll mainida, et ka Eestis on tegelikult sellist tüüpi suunitlustega ettevõtmisi. Näiteks Eesti Füüsika Selts korraldab suvised teaduslaagreid, füüsika-bioloogia-keemia õpikodasid ja Teadusbussi etendusi.

Uurisid oma bakalaureusetöö tahkete polümeerelektrolüütide dünaamikat. Kas Sa võiksid palun seda minusugustele teaduskaugetele inimestele seletada paari lihtsa lausega: mida see tähendab ja milleks see ühiskonnale tervikuna hea on? Millal tänaste laborikatsetuste tulemused reaalselt tootmisesse jõuavad?

Tänapäeval on suurema energiatihedusega, turvalisemate ning „rohelisemate“ akude väljatöötamine aktiivne uurimus- ning arendustöö valdkond. Eriti kaalukas on see transpordisektori elektrifitseerimises, kuna just energiasalvestus on elektri- ja hübriidautode üks suurimaid murepunkte. Laialtlevinud liitiumioonakude teoreetiliseks kõrgeimaks energiatiheduseks on hinnatud 300-400 Wh/kg, mis on liiga väike võimaldamaks elektriautodele samasugust sõiduulatust nagu bensiiniautodel. Soovitud tulemuste saavutamiseks on vaja aku põhiliste töökehade elektroodide ning ioonjuhtiva elektrolüüdi jaoks uudseid materjale.

Viimaste väljatöötamine on laiulatuslik protsess, millega tegelevad väga palju erinevad teadurühmad ning ettevõtted. Kusjuures käsikäes küsimusega „kas see materjal töötab?“ küsitakse ka küsimust „mis siin materjalis toimub?“, seda siis nii akadeemilisest huvist kui ka praktilistel kaalutlustel, et esimese küsimuse küsimine päris huupi pakkumisena ei käiks. Minu bakalaureusetöö prooviski küsida seda teist küsimust ühe spetsiifilise ioonjuhtiva polümeeri perekonna kohta. Täpsemalt kasutasin ma arvutisimulatsioone, et uurida, mismoodi mõjutab temperatuur ning polümeeriahela pikkus liitiumi difusiooni antud polümeeris.

Küsimus, millal antud polümeerelektrolüüte võiks tööstusesse oodata, või kas nad üldse kunagi sinna jõuavad, jääb aga väljapoole minu kompetentsi.

Kes tunneb teema vastu suuremat huvi, soovitaksin lugeda järgmisi artikleid:
R. van Noorden. A better battery. Nature, 507:26–28, 2014.
J. Tollefson. Car industry: Charging up the future. Nature, 456:436–440, 2008.

Kas ja kuidas jätkad magistriõpingutes eelpoolnimetatud uurimisteemaga?

Hetkel ei usu, et täpselt sama teemaga magistrantuuris jätkaksin. Olles nüüd välismaal ühes maailma tippülikoolis, näen, et tasub otsida siit huvitavaid valdkondi, mis oleksid mulle uudsed. Nii saan ise rohkem areneda ning ka kunagi Eestisse naastes maksimaalselt lisaväärtust kaasa tuua.

Kirjutasid oma toetustaotluses, et näed oma tulevikku akadeemias ja kindlasti Eestis, aga seni tahad end täiendada mujal maailmas. Kõik need on väga sümpaatsed mõtted, aga kas Sul ei ole hirmu, et Eesti “jääb kitsaks” või et Eestis pole huvitavate projektide tegemiseks piisavalt vajalikke ressursse? Kuna mainid, et soovid luua oma labori, siis kas sellest võib välja lugeda, et Sind võluvadki väljakutsed ja Sind ei heiduta see, et lisaks põnevale teadustööle pead tegelema ka bürokraatliku asjaajamisega?

Alustaksin sellest, et oma avalduses kirjutasin ka: „Silmakirjalik oleks väita, et tean kindlalt, mida kümne  aasta pärast teen“. Jättes aga selle kõrvale, siis leian, et kitsaks jäämine on suhtumise küsimus. Tõsi, on vaatevinkleid, kus võib tunduda Eesti üks väike kinnine konnatiik. Mina eelistaksin vaatevinklit, et Eesti on metsade- ning rabaderohke piirkond Euroopa Liidus. Muidugi ressursside küsimus on omaette probleem, mis on viimasel aastal Eesti teadusmaastikul suhteliselt valusalt üles kerkinud. Selle küsimusega on mul aga praegu  veel vara tegeleda. Üldiselt näen väljakutseid motiveerivatena, kuid leian, et igale asjale on oma aeg ja koht. Hetkel tasub pigem rõhuda sellele, et saada oskusi ja kogemusi sisulistel teemadel ning bürokraatiaga tegelen siis, kui selleks on otsene vajadus.

Korraldamine ja suhtlemine Sulle ilmselt meeldib, kuna Eestis asutasid koos kaastudengitega füüsikaüliõpilaste seltsi ja käisid kooliõpilastele tunde andmas. Kas oled neid asju teinud seepärast, et Sulle lihtsalt meeldib või tunned mingit sotsiaalset survet ja vastutust?

Füüsikaüliõpilaste seltsiga seonduv on olnud üks suur positiivse energia- ja kogemuste allikas. Sotsiaalse surve ajend siin vaevalt kedagi tagant kannustas. Pigem mängis rolli füüsikatudengite ühine seesmine tung vahvaid asju teha.

Mainisd eelpool, et oled lapsepõlves tegelenud ka breiktantsuga, samuti mängisid Sa  nimiosa mängufilmis “Röövlirahnu Martin”. Kas ja kuidas need hobid on aidanud kaasa sellele, kes ja kus Sa täna oled? 

Kindlasti on mainitud seigad omanud suurt rolli tänase minu kujunemisel. Julgeksin pakkuda, et igasugune esinemiskogemus tuleb elus alati kasuks.

Kui arvestatav tugi on Tamkivi Reaalteaduste Fondi stipendium ja teised sarnased toetused Sinu (ja paljude teiste noorte teadlaste) õpingute jätkamisel? Kas on adekvaatne korrelatsioon taotlusavalduste täitmisele kuluva aja ja energia ning saadud toetuse vahel? Kas enesetäienduse seisukohalt on praktilisem rahaline toetus või näiteks osalemine mõnel koolitusel/konverentsil (näiteks Jaan Tallinna stipendium viis Sind osalema Austraaliasse seminarile)?

Igasugune materiaalne toetus on üldiselt tudengitele vägagi teretulnud. Seda enam, et selliseid toetusi väga suurtes valikutes tegelikult ju ei pakuta. Ja Eestis teenitavate palkadega ei pruugi olla triviaalne loota, et vanemad saavad katta kõiki välismaal õppimisele minevaid kulutusi. Kui nüüd rääkida avalduste vormistamisele kuluva aja ja toetussummade vahelisest korrelatsioonist, siis on mul kaugelt liiga vähe mõõtepunkte, et seda adekvaatselt hinnata.

Isiklikult ma ei võrdleks Jaan Tallinna stipendiumit tavaliste rahaliste stipendiumitega. Formaadid on selleks liiga erinevad. Stipendium täitis oma olemuselt hoopis teistsugust funktsiooni kui seda teevad rahalised stipendiumid: ta ei olnud mõelnud, et võimaldada mul viia ellu minu enda plaane, vaid pakkus mulle hoopis uut kogemust. Oma eesmärgiga sai antud stipendium väga hästi hakkama, sest koolitus oli tõesti äärmiselt arendav, eriti silmaringi seisukohast.

 

Foto autor Piia Ereth Kasatkin

Posted in Stipendiaat
Toeta Fondi
Tamkivi reaalteaduste fond ootab teie toetusi pangaülekandega või kasutades PayPali, levinud pangakaarte või Bitcoine.
Annetused on maksuvabad.
Telli uudised
Kui soovid end kursis hoida fondi tegemistega, telli uudiskiri siit